1.2 SISSEJUHATUS

Ehituse teekaart 2040 on andmetele rajatud plaan, kuidas kogu ehitus- ja kinnisvarasektoris süsinikujälge vähendada. Teekaardis lähtume jätkusuutliku arengu kolmest kriteeriumist – ühiskond, keskkond ja majandus (ingl people, planet, profit) – ja nende tasakaalust. Kõigepealt tuleb parandada Eesti inimeste majanduslikku ja tervislikku heaolu ning toimetulekut. Seda saab teha tõhusama, teadmistele rajatud planeerimise, projekteerimise ja ehituse kaudu. Teiseks tuleb tagada majanduse jätkusuutlikkus ning parandada Euroopa Liidu avatud turul kõrge lisandväärtuse abil meie ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kolmandaks peab suuremat tähelepanu pöörama keskkonnale: meie elukvaliteet ega majandus ei jää kestma, kui jätkame elamist looduse ja tulevaste põlvede arvelt. Teekaart on erasektori algatus ning Sihtasutuse Rohetiiger koostatud avalik dokument. Rohetiiger on veendumusel, et Eesti huvides on liikuda kliimaneutraalsuse poole kiiremini ja jõuda sinna varem kui aastaks 2050, seetõttu on siinse dokumendi sihiks seatud aasta 2040.

Teekaardi lähteülesanne on planeerida ruumi loova ehitussektori kliimaneutraalne toimimine. Teekaardis käsitleme ehitatud ruumi: ehitatud hooneid ja taristut nii linnas kui ka maal ning seda kogu eluringi vältel alates planeerimisest (kuhu ja miks ehitame) ja ehitusmaterjalide valmistamisest projekteerimise, kasutamise ning lammutamiseni ehk ringmajanduseni välja. 

Miks meil teekaarti vaja on? Peame õhku paiskama vähem CO₂, kui suudame loodusega siduda. Hooned, taristu ja nende planeerimine peavad olema osa kliimaneutraalsuse eesmärgist. Pika plaani vajadusest on räägitud erasektoris pikalt, sellest on kirjutatud analüüsides (vt ptk “Mis probleemi lahendame ja miks me seda teeme?”). Riik peab näitama eeskuju, tellides madalsüsinikehitust, aitama investeeringutega ning tegema muudatusi, et areneval ehitusmaastikul mitte ainult ellu jääda, aga ka konkurentsivõimelisena püsida. Ehituse teekaart 2040 valmis erasektori algatusel koostöös avaliku sektori, ülikoolide ja erialaliitudega. 

Teekaart lähtub andmetest ja uuringutest, Eesti kehtivatest riiklikest strateegiatest, võetud kohustustest, analüüsidest, parimatest praktikatest (vt ptk “Arhitektuur ja projekteerimine”,  Norra FutureBuilti näide) ning teiste Põhjamaade ehituse teekaartidest.[10] “Turvalist ja kvaliteetset elukeskkonda ning [..] ruumi ja taristu loomist läbi ruumi tervikliku ja kvaliteetse planeerimise ning uuendamise ühiskonna vajaduste, rahvastiku muutuste, tervise ja keskkonnahoiuga arvestades.”[11] Eesmärkide saavutamisel tuleb mõõdupuuks võtta jätkusuutliku arengu kolm printsiipi. Et inimeste tervis ja ohutus peab alati olema esimus, leiab peatükist 1.8.4 tervise ja ehitatud ruumi teaduspõhised seosed. Teekaardis arvestame tulevikutehnoloogiate ja -suundumustega ning see on valminud koostöös avaliku ja erasektori ning akadeemiaga. 

Teekaardil on viis aluspõhimõtet: 1) tulevikku loov: fookus on ehitatud ruumi tulevikusuundadel ja tuleviku kujundamisel; 2) minimaalne loodusmõju: kliimaneutraalsus ehk vähim võimalik kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogus aastaks 2040 ja loodusliku elurikkuse säilimine ja kasv võrrelduna 2021. aastaga; 3) optimaalne maakasutus: valglinnastumise vältimine, ruumi segakasutus, linnade tiheduse suurendamine, kestlike liikumisviiside eelistamine; 4) kogu eluring: oluline on hõlmata kogu ehituse eluringi, sealhulgas maavarade kaevandamist ja importi, töötlust, kasutust, ehitusplatsi, ehitiste kasutust, energiat, ligipääsetavust, ringmajandust, materjalide valikut ja taaskasutust; 5) majanduslik lisandväärtus: roheoskused ja -tehnoloogiad ehk madalsüsinikehitus on möödapääsmatud tuleviku ehitatud ruumi loovates ettevõtetes ja sektorites, eriti kui arvestada rahvusvahelist konkurentsi ja Euroopa Liidu teenuste ja kaupade vaba liikumist. Teekaardi mudel ja arvutused lähtuvad kolmest kriteeriumist: 1) ehitatud ruumi süsinikujälje vähendamine, 2) ehitatud ruumi taskukohasus ja energiatõhusus, 3) lisandväärtuse ja tootlikkuse suurendamine.

Ringmajanduse keskne roll ja võimalus. Eesti ehitatud ruum jagab ülejäänud Euroopa väljakutseid, nagu renoveerimislaine ja ehituse süsinikujälje vähendamine. Tulevik on suuresti tehasemajade, modulaarse ehituse, ringmajanduse, digiehituse ja -planeerimise ning neid kõiki horisontaalselt läbiva süsinikujälje mõõtmise nägu. Kõikjal Euroopa ja maailma ehituses on toimumas nihe madalsüsinikehituse suunas (vt ptk “Majandusvõimalused”).[12] Riik peab ringmajanduse käima tõmbama. Kui korduskasutame näiteks teraskonstruktsioone või betooni, siis hoiame kokku raha ja säästame loodust (vt ptk “Ringmajandus”). Eestlased võivad sarnaselt digimainega teenida ära ka heade arhitektide ja ehitajate maine. 

Kuidas riske ära tunda ja vältida? Vanaviisi ei saa jätkata. Netonullmajade ehitus linna taha põllule teise omavalitsuse territooriumile on valglinnastumine, mitte rohepööre. Tegutsemata jätmine on suur risk ning me ei saa kalduda tehnooptimismi ehk jääda ainult lootma tehnoloogiatele, mida pole veel olemas. Olemasolevatest liht- ja kõrgtehnoloogiatest ning teadmistest piisab, et vähendada aastaks 2030 ehitussektori heiteid 50%. [13] Tehnoloogiad on osa vastusest, mitte kogu vastus. Peame iga otsusega liikuma süsinikujälje vähendamise suunas – juba praegu. 

Teekaart tugineb andmestikule, mida uuendatakse igal teisel aastal ning mille põhjal antakse soovitusi, mis niisamuti vajadusel üle vaadataks. Teekaardis keskendume sellele, mida saame mõõta süsinikujäljega (Väljakutseid on veel, nagu madal tootlikkus ja vähene koostöö, mida on analüüsitud ka dokumendis “Ehituse pikk vaade 2035”, mida on siin arvesse võetud ja edasi arendatud.). Avalik sektor peab ruumiloomes ning erasektor oma plaanides lähtuma strateegia “Eesti 2035” kvaliteetse elukeskkonna sihtidest, kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest, transpordi ja liikuvuse arengukavast 2021–2035 (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2020), rohepoliitika eksperdirühma raportist (2022), Eesti inimarengu aruannetest ja süsinikujälje vähendamisest siinse teekaardi alusel.

Autorid: Maria Freimann (What If spaces), Simo Ilomets (TalTech), Miina Karafin (Nordecon), Jarek Kurnitski (TalTech), Eneli Liisma (Merko Ehitus Eesti), Anni Oviir (LCA Support), Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia), Andres Rammul (Nordkalk), Marek Rannala (Liikuvusagentuur), Jüri Rass (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), Veiko Seliste (Ehitustrust), Andres Sevtšuk (Massachusetts Institute of Technology), Kalle Vellevoog (Eesti Arhitektide Liit), Ursel Velve (Mainor Ülemiste), Elar Vilt (Eesti Puitmajaliit). 

Makromudelid ja CO₂ arvutused: Olavi Grünvald (Finantsakadeemia)

Peatoimetaja ja eksperdirühma juht: Pärtel-Peeter Pere

Sihtasutus Rohetiiger on valdkondadevaheline koostööplatvorm, mille eesmärk on luua Eestile ja maailmale tasakaalus majanduse mudel. Selle tarvis luuakse vähemalt viie sektori teekaart. Täname ettevõtteid, erialaliite, ülikoole ja kõiki teisi, kes aja ja nõuga panustasid teekaardi valmimisse!

Teekaart on avalik dokument, mille matemaatilisi andmeid uuendab Rohetiiger iga aasta ning kaasajastab ka teekaardi soovitusi. Teekaart on koostatud 2022. aasta maist kuni 2023. aasta märtsini.

[10] Vt Rootsi ehituse teekaarti siit, Soome oma siit, Norra oma siit ja Taani oma siit.  
[11] Ehituse pikk vaade 2035: 7 suurt sammu (versioon 1.6). Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (2021), lk 8. https://mkm.ee/ehitus-ja-elamumajandus/ehitus/ehituse-pikk-vaade.
[12] Ettevõtjad näevad rohepöördes võimalusi ning soovivad kiiremat ning selgemat tegutsemist. Loe siit.
[13] Exponential Rodmap Initative’i tutvustus. https://exponentialroadmap.org/about-us/.