1.4 EHITATUD RUUMI SÜSINIKUJÄLG
Siinse teekaardi aluseks on andmed, mille põhjal oleme koostanud ehitatud ruumi süsinikujälje vähendamise mudeli aastateks 2023–2040 (vt ptk “Lisad”). Selles peatükis esitame kokkuvõtte.
2021. aasta kasvuhoonegaaside netoheitest moodustab ehitus- ja kinnisvarasektori 40,3% ehk 6,3 miljonit CO2e, 2022.a arvutuste järgi 42,7%. Aastaks 2040 väheneb ehitus- ja kinnisvarasektori koguheide 85%, osakaal Eesti heitest on 24,6%. Eesti kliimaeesmärkide tagamiseks on tarvis aastaks 2040 vähendada ehituse süsinikujälge. Süsinikujälg iseenesest uute tehnoloogiatega ei vähene. Soovitame järgida meie ettepanekuid.
Joonis 2. Kasvuhoonegaaside heitkoguste jagunemine sektoriti 2021. aastal. Ehitus- ja kinnisvarasektori osakaal on 40,3% Eesti 2021. aasta KHG netoheitest ehk 6,3 miljonit tonni CO2e (osakaal ilma LULUCFita on 49,6%). Kasutusaegse energia osakaal ehitus- ja kinnisvarasektori KHG heitkogusest on 68%. Arvutused tuginevad Keskkonnaministeeriumi avalikele aruannetele ja prognoosidele, ehitiste süsinikujälje arvutused on tehtud ehitise eluringi hindamise meetodi abil (vt ptk “Lisad”, Exceli mudel).
Tabel 1. Aastate kaupa ära toodud ehitustööde ja ehitusmaterjali tootmise süsinikujälg (CO2e).
Mida väiksemad numbrid, seda parem. Tekkepõhiselt tuleb 2022.a 68% kasvuhoonegaasidest (KHG) energiakasutusest, aastaks 2040 kasutatakse nii soojuse kui elektri tootmiseks KHG vabasid allikaid, siis on energiakasutuse KHG sisuliselt nullis. Aastaks 2040 saame alandada ehituse ja kinnisvarasektori jalajälge 85%: suurima võidu annab renoveerimine. Teekaart, selle andmed[14] ja järeldused arvestavad mõlema materjali süsiniku sidumise võimet. Mida rohkem seome süsinikku selle õhkupaiskamise asemel, seda parem.
Joonis 3. Ehitus- ja kinnisvarasektori kasvuhoonegaaside jaotus. Eestis kulub toodetud energiast 53% hoonetele. [15] Ajas energia süsinikujälg väheneb tänu sellele, et energia muutub puhtamaks[16] ning hooned energiatõhusamaks[17].
Millistest materjalidest me tulevikus ehitame? Kui palju ehitame uut, palju teeme korda vana? Puit on taastuv ehitusmaterjal, puu seob kasvades õhust süsinikku. Esmane vajadus on lasta metsal kasvada juurde rohkem, kui seda maha raiutakse (jätkusuutlike raiemahtude küsimus pole aga selle teekaardi ülesanne). Seega on küsimus eri materjalide tasakaalus ja proportsioonis. Hoonetüüpide eelistuste tabel 2 näitab, kui palju potentsiaali on puidust ehitamisel. Peamisi soovitusi, mis tõenäoliselt soosib ka puidust ehitamist, on ehitiste eluringi süsinikujälje mõõtmine ja piiramine (vt ptk “Lähteülesanne ja tellimine”). Suurima lubatud süsinikumäära kehtestamine hoonetele käivitab turul madalsüsinikehituse. Kui aga betooni süsinikujälg väheneb märkimisväärselt, on selle materjali roll elujõulisem ka tulevikus. Ühtlasi ilmestab tabel 2 seda, kui palju prognoosime materjalist sõltumata uute hoonete ehitusmahu kasvu. Juba aastatel 2022–2023 näeme pandeemia, sõja ja inflatsiooni tagajärgi ning prognoosi, et ehitusmaterjalide globaalse soojendamise potentsiaal (GWP) väheneb 12,5%, saab kinnitada õige pea. Edaspidi, aastatel 2024–2032, jätkub uute ehitiste rajamine, ent see kasv aeglustub. Muudatus saab turul toimuda muu hulgas teekaardis esitatud soovituste järgimisel – me ei ela ega hakka elama käsumajanduses. Uute ehitiste juurdekasvu vähenemine on kooskõlas vajadusega vähendada valglinnastumist (vt ptk “Planeerimine”) ja renoveerida meie hoonefondi (vt ptk “Renoveerimine”). Renoveerimislaine maht aastatel 2020–2050 on vähemalt 24 miljardit eurot ning nõuab kordades enam töökäsi: 1 miljoni euro eest investeeringuid loob u 17 töökohta, maksutuluna saab riik kuni 170 miljonit eurot aastas. Renoveerimine loob võimalusi võtta ringlusse teiseseid ehitusmaterjale (vt ptk “Ringmajandus”).[18] Mõistagi pole need muutused üks ühele seoses: renoveerimistööde iseloom ja nõutavad pädevused erinevad uusehitiste omast ning ehitusettevõtetest ei saa üleöö renoveerimisettevõtteid. Riigile esmatähtis renoveerimislaine ühes vajadusega tihendada linnu ning muuta ehitust ringmajanduslikumaks suurendab tõenäosust, et uusehitiste mahtude kasv peatub, kui mitte ei vähene. Uusi hooneid ehitatakse, lihtsalt mitte nii palju.
Tabel 2. Puithoonete osakaal, ehitustööde süsinikujälje muutus ning uusehitiste ehitusmahtude kasv.
Kui renoveerimislaine on prioriteet ja parima keskkonnamõjuga hoone on ehitamata hoone ehk praktikas vana hoone ümber-, peale- või juurdeehitus, siis tekib küsimus: kui palju on on uusi ehitisi vaja? Ühtegi eraldi meedet uusehitiste ehitusmahtude vähendamiseks pole teekaardis ette nähtud. Meie hinnangul jääb see turu enda toimel püsima ning on edaspidi umbes 1,83 miljonit ruutmeetrit aastas, millest u 0,58 miljonit ruutmeetrit on elamispinda.[19]
Uued puhtad ehitustehnoloogiad. Üle ilma käib teadus- ja arendustöö ehitusmaterjalide süsinikujälje vähendamiseks, olgu puhtama energia kasutuselevõtuga, elementide korduskasutusena või ringlussevõetava materjalina. Näiteks riskikapitalifond 2150 tegeleb Taanis ehitatud ruumi väljakutsetega, investeerides uutesse tehnoloogiatesse. Nende portfellist leiame ettevõtte BioMason, mis lubab biotehnoloogiaga vähendada aastaks 2030 tsemenditootmise jalajälge 25%.[20] Globaalselt võttes piisab olemasolevatest tehnoloogiatest ja teadmistest, et aastaks 2030 saab ehitussektori heitkogust vähendada 50%.[21] Selle näiteks on parem planeerimine, nagu 15 minuti linna kontseptsioon, modulaarne ja tehaseline ehitus või tehisintellekti (nt Leko Labs) kasutamine ehituses. Emissioonivabade ehitusplatside suunas liigutakse Hong Kongis, kus Ampd Energy on loonud konteinerisuurused akud, millega saab tohutu suurtel ehitusplatsidel hakkama ilma diisel- ja bensiinimasinateta. Oslo eesmärk on ehitusplatsid muuta emissioonivabaks juba 2025. aastaks, katsetused käivad.[22] Sama tehakse ka Taanis Sönderborgis (ProjectZero).[23]
Kuniks aga uusi lahendusi turul ei ole kas tehnoloogilistel või poliitilistel põhjustel, nt ei soodusta riik maksudega väiksema süsinikujäljega, aga kallima tsemendi ostmist, ei tohiks kalduda tehnooptimismi: pime usk võib-olla kunagi saabuvatesse tehnoloogiatesse, sest sellehinnaks on praegu vajalike, ehkki teinekord ebamugavate muudatuste tegemine.
Tabel 3. Puhtamate ehitusmaterjalide osakaal tulevikus.
Materjalide GWP (ingl Global Warming Potential) ehk globaalse soojendamise potentsiaal on üks koefitsiente, millega iseloomustatakse materjali süsinikujälge.Tabelis 3 on ära toodud muudatused aastatel 2023–2040, hinnangud selle kohta, kui palju puhtamalt toodetakse ehitusmaterjali tulevikus ning kui palju on võimalik materjali taaskasutada ringmajanduse põhimõttel. Näiteks terast, mida me impordime, on juba praegu võimalik saada piiratud mahus 90% väiksema süsinikujäljega üle mere Rootsist: saladus on puhtas hüdroenergias, millega energiamahukat terasetootmist käitatakse. Proovides tehnooptimismi vältimise põhimõttel olla ootustega konservatiivne, eeldame, et Eestis kasutatav teras on 2040. aastal vaid 30% 2022. aasta süsinikujäljest, betoon aga 40%. Puitmaterjalide puhul on eeldus sama, mis teistel: töö käigus puhta energia tarbimine diisli või põlevkivist toodetud elektri asemel on tõhusam, raiskab ka toormet vähem ja toormaterjali on võimalik rohkem ära kasutada. Need hinnangud tuginevad teadusartiklitele, rahvusvahelisel turul juba leiduvatele toodetele ning dialoogile erialaliitudega. Tabeli 3 teises tulbas on kujutatud taaskasutuse määra aastal 2040: me eeldame, et 20% vajaminevast terasest, 25% betooni jne on võimalik saada teisese materjalina. Seda, kuidas aga vältida tulevikus näiteks odava, aga suure süsinikujäljega ehitusmaterjali importimist väljastpoolt Euroopa Liitu (EL), loe täpsemalt peatükist “Ehitusmaterjalid”.[24]
Kui palju ja millist taristut on vaja? Ehituses moodustab suure mahu taristu: sõiduteed ja kõnniteed, raudteed, sillad, viaduktid, kommunikatsioonid, elektriliinide taristu ja muu.[25] Teekaardis oleme kättesaadavate andmete põhjal kaardistanud sõidu- ja raudteed. Arvestades sõiduteede ehituse, maakasutuse süsinikujälge ning sõidukite tekitatud emissioonide jalajälge, ei ole 2+2-maanteede rajamine põhjendatud. Euroopa Liidu TEN-T rahvusvahelise teedevõrgustiku sätestatud kohustuste raames peab Eesti rajama ohutud sõiduteed ning teedeohutus nõuab Euroopa Liidu järgi 2+1-maanteid. Et neljarajaliste teede nõue puudub ning 2+1-maanteed tagavad nõuetekohase ohutuse, on meil võimalik vähendada teedeehituse süsinikujälge väga suurel määral. 2+1-maanteede ehitus on vähemalt 30% väiksema jalajäljega 2+2-teedest (vt tabel 4). Et teedeehituse maht (kilomeetrites), vajamineva materjali kogus (tonnides) ning hõlmatav maapind (ruutkilomeetrites) on tohutud, on targalt planeeritud teedeehitusega võimalik kokku hoida palju maad ja süsinikujälge. Oleme lähtunud eeldusest, et teedeehitus muutub 30% puhtamaks, ehkki ühtegi katsetust Eestis praegu ei käi. Väga oluline on sarnaselt hoonete kasutusega arvestada ka teekasutuse süsinikuheiteid. Selle mõõtmise üks põhikomponente on riigi autopargi läbisõit ja energiakulu. Rohetiigri energia teekaardi alusel oleme arvesse võtnud ka puhtamate kütuseliikide valiku suurenemise aja jooksul. Summaarselt ei ole transpordi süsinikujälg lisatud arvutustes sõiduteede ehituse süsinikujäljele. Transpordi heitkogus on toodud esile eraldiseisvalt, et näidata autostumise suurust ja selle kasvamist juhul, kui rajatakse rohkem suurtele kiirusele mõeldud sõiduteid. Esilekutsutud nõudluse (ingl induced demand) seaduse alusel kasvab teedeehitusega ka selle kasutajate arv: mida rohkem ehitame sõiduteid, seda rohkem kasvab autostumine.
Tabel 4. Maanteede ehituse süsinikujälje erinevus 2+2- ja 2+1- maanteede ehitusel.
Tabel 5. Sõiduteedeehituse kahe tulevikustsenaariumi prognoositav süsiniku heitkoguse hulga muutus.
Stsenaarium 1 ilmestab seda, kui teedeehitus ja autostumine jätkub praegusel kursil (st 600 autot 1000 elaniku kohta). Sõiduteede ehitus on kogu ehitussektori emissioonist 16,5%. Rajatakse 2+2-maanteed, ehkki Euroopa Liit neid ei nõua. Sõiduteede rajamise heitkogus ei vähene.
Stsenaarium 2 kujutab olukorda, kus teedeehitus ja autostumine vähenevad kooskõlas juba kehtivate (!) arengukavadega (st 400 autot 1000 elanikku). Sõiduteede ehitus on kogu ehitussektorist 10,6%. Rajatakse 2+1-maanteed, mida TEN-T võrgustiku arendamist käsitlev määrus nõuab ohutuse pärast. Koguemissioonide erinevus kahe stsenaariumi vahel on 1,46 miljonit tCO2e. Kokkuvõttes väheneb sõiduteede ehituse süsinikujälg 30%.
Taristuehitus on väga vajalik: Eesti sõiduteed vajavad remontimist, linnaosad ja külad ühendamist. Teed peavad olema ohutud. Eesti on väikese rahvaarvu, väiksema asustustiheduse, hajaasustuse ja kahanevate asulatega maa ning riik peab investeerima taristuehitusse, et tagada inimestele elamiseks ja töötamiseks toimivad ühendused, rääkimata töökohtadest. Riigi kui tellija omapära on miski, mida taristuehituses tuleb arvestada. Selle, kuidas juba kehtivate arengukavade alusel planeerida teedeehitust nii, et väheneks süsiniku heitkogus, kuidas uuendada teadmisi-oskusi ning hoida taristuehitussektor konkurentsivõimelise tööandjana, oleme ära toonud peatükis “Taristuehitus ja liikuvus”.
[14] Teekaardi andmeid on võimalik näha ptk-s “Lisad” esitatud mudelis.
[15] Rohetiiger, TalTech (2022).
[16] Energia teekaart 2021–2031–2040. Rohetiiger (2021), https://rohetiiger.ee/energia-teekaart-2021-2031-2040/. Vt ka siit.
[17] Andmete kohta vt täpsemalt ptk-st “Lisad” (teekaardi mudel).
[18] Aastatel 2021-2050 kulub 54 miljoni ruutmeetri renoveerimiseks 2019. aastate hindade järgi 22–24 miljardit eurot.
Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia. Tallinn: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituut (2020). https://www.mkm.ee/media/155/download.
[19] Andmed pärinevad Statistikaametilt. Vt täpsemalt ptk “Lisad”, mudelis alates reast 150.
[20] Näiteid uuenduslikest ehitusmaterjalidest ja -tehnoloogiatest leiab siit.
[21] Exponential Roadmap Initiative, tutvustus: https://exponentialroadmap.org/about-us/.
[22] Oslo fossiilkütustevabadest ehitusplatsidest loe siit.
[23] Taani fossiilkütustevabadest ehitusplatsidest loe siit.
[24] Vt täpsemalt ptk-st “Lisa” (teekaardi mudel).
[25] Andmete puudumise või nende raskesti kättesaadavuse tõttu oleme kõrvale jätnud kommunikatsioonitrassid ja elektriliinide koridoride loomise: viimast ei saa me vähendada ega vältida, ehkki andmete kaardistus oleks ehituse teekaardi tulevikuversioonides kahtlemata vajalik.