1.1 KOKKUVÕTE

Ehituse teekaart 2040 lahendab hoonete ja taristu planeerimise, ehituse ja kasutuse süsinikujälje kasvamise probleemi. Kokkuvõtva terminina räägime ehitatud keskkonnast või ehitatud ruumist (ingl built environment) ning lähtume süsinikujälje vähendamisest. Ettevõtete konkurentsivõime ning ehitussektori töökohtade nimel on vaja tegutseda nüüd ja kohe, et tõsta tootlikkust, vähendada CO₂ jalajälge ning tagada eluasemete taskukohasus: suure süsinikujäljega ehitus muudetakse aasta-aastalt Euroopa Liidu regulatsioonidega aina kallimaks. Kui jääb puudu oskuslikust tööjõust ja materjalidest, kerkivad ehitusturul ka hinnad. Kolmandatest riikidest ei saa enam osta kaupa, mis on suure või teadmata süsinikujäljega, olgu kuitahes odav (vt ptk 2.8 “Ehitusmaterjalid”, süsinikuleke). Süsinikujälge saab kõige hõlpsamini vähendadada planeerimisel, seejärel lähteülesande koostamisel ning projekteerimise käigus.

Valglinnastumine ja autostumine: “Eesti linnastunud elukeskkonna üks juurprobleeme on autokeskne planeerimine”[1]. See on viinud vastuoluni strateegiate ja avaliku sektori investeerimisprioriteetide vahel.[2] Meil puudub terviklik ruumipoliitika. Valglinnastumine – laialivalguv ja suvaline ruumiplaneerimine – põhjustab autostumist. Nii on Eestis enim jaekaubanduspinna ruutmeetreid inimese kohta Euroopas. Meil on inimese kohta pea kõige enam Euroopas muudetud loodust ja põllumajandusmaid asustusaladeks – meie maakasutus on raiskav.[3] Seetõttu on Eesti autostumine Euroopa kõrgemaid. See, kuhu planeerime hooneid, määrab, kuidas inimesed nende vahel liikuma hakkavad. Taristuehituse suurim probleem on riigi autostumist esile kutsuv sõiduteede tellimus, kuid probleemi tuum ega lahendused ei ole taristust rääkides ehitustehnilised. Neljarajaliste maanteede rajamine ei ole majanduslikult, inimeste elukeskkonda ega süsiniku heitkoguseid arvestades põhjendatud: see suurendaks Eesti niigi liigkõrget autostumist. Transpordi suurt heitkogust, mis aina kasvab, suurendab ka (autokütuseliigist sõltumata) kindlasti maa-alune parkla, mis tekitab esilekutsutud nõudlust ja moodustab ühe hoone süsinikujäljest 30–50% (vt lähemalt ptk-d ”Planeerimise ja liikuvuse mõõtmine”, “Planeerimine”, “Taristuehitus ja liikuvus”, “Lähteülesanne ja tellimine” ning “Arhitektuur ja projekteerimine” ).

Renoveerimislaine: vähekasutatud viis vähendada küttekulusid, luua töökohti ning arendada ettevõtlust. 53% Eesti energiakulust läheb hoonete kütmisele. Praegune sõltuvus tsüklilisest Euroopa Liidu rahastusest takistab ettevõtluse arengut ja tehaselist renoveerimist majatehaste abil, millele oleks terves Euroopas suur ja lai turg. Olukord pärsib ka rühmrenoveerimist, mistõttu jääb ära ka mastaabisääst ja renoveerimise hinnad on kõrgemad, kui nad võiksid olla (vt ptk-d “Renoveerimine”, “Ringmajandus” ning “Rahastus”).

Madalsüsinikehitus: puuduvad oskused, uuendusi soosivad hanked ja ruumiandmed. Puhtamate ehitusmaterjalide ja -viiside arendamine ja hankimine ei ole majanduslikult otstarbekas. Riigis puudub terviklik ja ligipääsetav ülevaade ehitatud ruumiandmetest. Me ei mõõda ehitusmaterjalide, hoonete ega taristu keskkonnajalajälge (vt II osa). 

Peamised soovitused aastateks 2030–2040 oleme esitanud ajateljel peatükis 1.3. 2020. aastatel tuleb planeeringuid, lähteülesandeid ja hankeid hakata tegema arengukavade järgi. Regulatsioonide uuendus on möödapääsmatu. 2030. aastatel hakkame nägema lähiaastatel vastu võetud otsuste tulemusi ning loodetavasti ka puhtamaid ehitusmaterjale ja uusi tehnoloogiad. Tänu süsinikujälje vähendamisest lähtuvale planeerimisele, regulatsioonidele, madalsüsinikehituse oskustele ning materjalidele-tehnoloogiatele on 2040. aastaks ehitatud ruumi põhjustatud jalajälg 85% väiksem kui 2022. aastal. See on kooskõlas Eesti ja Euroopa Liidu 2050.a kliimaneutraalsuse kokkulepega.

Mida on vaja teha? Planeerimine ja ruum hoonete vahel: süsinikujälje mõõtmine ei saa jääda ainult ühe hoone piiresse: kvartalite jalajälje vähendamise töö oleks tõhusam, selleks on riigil vaja tellida vastav tööriist ning juurutada selle kasutus. Riik peab muutma kohustuseks mõõta ja juhtida uusarenduste liikuvuse süsinikujälge: ehitades olemasoleva taristu, nt rööbastranspordi lähedale, saab nullilähedase taristutasuga ehituslubadega suunata arendust asukohtadesse, kuhu pääseb hõlpsalt ligi ühistranspordiga. (vt soovitused 2.2.1-2.2.2). Taristu ja liikuvus: teede põhjustatud süsinikujälje märkimisväärseks vähendamiseks ei piisa ehitustehnoloogilistest lahendustest: suurem osa süsinikuemissioonist tekib teede kasutamisel. Süsinikujälje vähendamiseks on vaja tunduvalt vähendada vajadust eraauto järele ning seada autopargi sihttase, millest lähtudes tuleb arendada elektriautode laadimisvõrku (vt ptk “Taristehitus ja liikuvus”, soovitus 2.3.6). Hajaasustusega arvestav tasuline ühistransport ning liikuvuse kui teenuse arendamine (ingl Mobility as a Service) on vajalikud, et vähendada praegust sõltuvust eraautost. Suurimate linnade vaheline rongiliiklus tuleb viia kiiruseni 160 km/h, mis tagab, et rongiga saab kiiremini kohale kui eraautoga. Omavalitsused peavad loobuma maa-aluste autoparklate rajamise nõudest, et säästa hoone süsinikujäljest 30-50% ja langetada korterite hinda (vt ptk “Ehitise eluringi hindamine”, Keskkonnamaja näide; ptk “Lähteülesanne ja tellimine”, Sara kultuurimaja; ptk  “Arhitektuur ja projekteerimine”, kliimakindla hoone näide, soovitus 2.2.3). Tihedamalt planeeritud, väikeste distantside ning suure töökohtade kontsentratsiooniga linnad, kus säästva liikuvuse areng on seatud esikohale, on tõhusamad ning on inimestele tervislikud (vt ptk “Planeerimine”). Ruumiloomes peab lähtuma kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest (vt soovitus 2.2.9). Linnadest väljaspool on tarvis liikuda ühe tunni Eesti[4] suunas, kus säästva liikuvuse osakaal on suurem autoliiklusest (joonis 1). Me vajame andmeid (soovitused 2.1.1, 2.1.2, 2.1.3) ning peame pidama maksudebatti (2.13.1) et motiveerida madalsüsinikehituseks vajalike materjalide ja protsesside kasutuselevõttu, aga ka toetama omavalitsusi (2.2.10). Peame hakkama mõõtma ehitiste süsinikujälge ja kehtestama lubatud süsinikujälje piirmäärad (soovitus 2.5.3). Planeeringud peavad olema kaasajastatud kujul kliimakriisi lahendamise tööriist (soovitus 2.2.9). Riigi kontratsükliliste investeeringute põhikriteerium peab olema süsiniku heitkoguse vähendamine (soovitus 2.4.4). 

Soovitame luua Maa- ja Ruumiameti ning selle alla viia ka Transpordiameti: loodav Maruli võimaldaks riigi ja omavalitsuselt paremas koostöös ruumi terviklikult planeerida. Ruumiloome vajab terviklikku ja koordineeritud pikaajalist lähenemist (vt ptk “Juhtimine”).  Meie väikses riigis on vaja riigil senisest suuremat osatähtsust ruumilises planeerimises, sest omavalitsustele rajatud süsteem ei toeta säästva liikuvuse arengut[5] (soovitused 2.2.7 ja 2.4.2). Aastaks 2025 peaksid Eesti ehitustoodetel olema keskkonnadeklaratsioonid (soovitus 2.5.3.2). Teadus- ja arendustööde rahastus peab madalsüsinikehituses kasvama hüppeliselt (soovitused 2.4.5, 2.4.6, 2.5.2, 2.8.5-2.8.6). Jäätme- ja ringmajandus, tehaseline renoveerimine ning modulaarne ehitus peavad saama jalad alla ning seda riigi toel (soovitused 2.4.1, 2.11.1–2.11.6). Kõik algab lähteülesandest (soovitused 2.4.2–2.4.3). Liigkallid eluasemed kasvatavad valglinnastumise survet, millel on mõõdetavalt suurem süsinikujälg. Riigil tuleb tagada elamispindade taskukohasus nii selleks, et vältida kliimakriisi halvimaid tagajärgi ja et kohaneda juba tekkivate kliimamuutustega, kui ka selleks, et leevendada halva planeerimise tõttu kaasnenud ruumilist segregatsiooni (soovitus 2.2.5). Kõigel eeltoodul on mõõdetav mõju inimese tervisele (vt ptk ”Planeerimise ja liikuvuse mõõtmine”), millest tuleb ehitatud ruumis lähtuma hakata. Väikse süsinikujäljega ehitatud ruum on hea avaliku ruumiga, säästva liikuvusega ligipääsetav ning tervislik ruum (vt ptk ”Tervis ja ehitatud ruumi seos”, soovitused 2.2 ja 2.3).[6]

Joonis 1. Eesti inimarengu aruande 2019/2020 tulevikustsenaariumid aastaks 2050. Eesti ehitatud ruumi suurimad kitsaskohad on valglinnastumine ja autokeskne planeerimine. Seda on varem korduvalt sõnastatud, näiteks 2023. aasta ja 2019/2020. aasta inimarengu aruandes. Parimad stsenaariumid on ühe tunni Eesti ja seejärel isemajandav Eesti. Viimase puhul on “terve Eesti on ühendatud raudteevõrguga, mis on üsna hästi seotud ka mitmesuguste „viimase kilomeetri“ lahendustega, mille seast saab valida sobiva ja taskukohase liikumisviisi”[7]. Ühe tunni Eestis on “põhjaliku regionaalse planeerimise tulemusena elamuarendus ja liikuvusteenused omavahel seotud, mistõttu on esmajärgus ehitatud rongiühendusega kohtadesse. Arendajatele tundus see alguses liiga piirav, aga inimesed on rahul ega igatse sõltuvust isiklikust sõidukist. Igal linnaregioonil on oma nägu ja keskused, mis töötavad ringmajanduse põhimõttel”[8].[9] 

[1] Helen Sooväli-Sepping. Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu. – Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. Peatoim. Merike Sisask. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu (2023). https://inimareng.ee/fuusiline-keskkond-ja-vaimne-heaolu/. 
[2] Rohepoliitika eksperdirühma raport. Koost. Lauri Tammiste. Riigikantselei (07.04.2022).
[3] Tõnu Oja. Maakasutuse muutused – linna ja maa tähenduse moondumine. – Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Peatoim. Helen Sooväli-Sepping. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu(2020). https://www.2020.inimareng.ee/.
[4]  Kristi Grišakov, Merike Sisask. Tulevikustsenaariumid. – Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Peatoim. Helen Sooväli-Sepping. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu(2020). https://www.2020.inimareng.ee/.
[5]  Rohepoliitika eksperdirühma raport. Koost. Lauri Tammiste. Riigikantselei (07.04.2022). https://www.valitsus.ee/media/4870/download.
[6] Kuula linnade andmepõhise planeerimise kohta lisa taskusaatest.
[7]  Isemajandav Eesti. – Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Peatoim. Helen Sooväli-Sepping. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu (2020). https://www.2020.inimareng.ee/.
[8] Ühe tunni Eesti. – linna ja maa tähenduse moondumine. – Inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilisi valikuid. Peatoim. Helen Sooväli-Sepping. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu (2020). https://www.2020.inimareng.ee/.
[9] Loe lisa Eesti aasta 2050 tulevikustsenaariumite kohta siit.